|
Sõna „PÄRL“ pärineb oletamisi hiinakeelsest sõnast „zhen-zhu“.
Vana-Hiina uskumuste järgi sadasid pärlid taevast alla, kui draakonid võitlesid äikese ajal pilvedes, sündides seal vihmapiiskadest. Hiinas on alati peetud draakoneid ja pärleid omavahel tihedalt seotuiks.
Pärlite kohta on palju legende. Küll on need merineitsi pisarad, nagu mõtlesid vanad kreeklased, küll välgu tardunud vastuhelk molluski silmades vanade slaavlaste arvates, küll vees kivistunud kuuvalgus, nagu uskusid hiinlased.
Ja isegi tänapäeval, kui inimene on avastanud pärli tekkimise saladused, jääb ta meile suureks mõistatuseks. Pärl on kõige müstilisem ja imetlusväärne vääriskivi. Just pärl on ülima naiselikkuse ja õrnuse kehastus. Üksnes pärlid ei vaja ehete valmistamisel edasist töötlemist.
Kütkestav sära ja soe kuma äratavad läbi aegade ilusa ja salapärase kivi vastu suurt tähelepanu. Ja peale selle veel tema kuju, kas ümar või pirnjas. Kõik see on toonud pärlile üleilmse kuulsuse. Valgedus ja helklev vikerkaarevärviline sira on teinud pärli puhtuse sümboliks.
Pärleid sõnus kirjeldada on võimatu, neid endale saada võib aga küll. Muinasajast peale loeti pärli üheks hinnalisemaks ja tagaotsitud aardeks. Ta oli monarhide lahutamatuks atribuudiks, sättides end mõnusalt sisse kuningate ja kaunite daamide rinnal, leides üles silmapaistva koha kuningakroonides, sõrmustes, helmestes, kõrvarõngastes, rihmades, pannaldes ja kalliskividega täidetud laegastes.
Vanimaks säilinud üleskirjutiseks pärlist loetakse järgmist lauset Hiina kuninga Ju ajast: «2206.aastal (e.m.a.) sai kuningas Ju pärli andamina Huai jõelt…». Hiina riigis oli nelikümmend kaks sajandit tagasi pärl omamoodi seisuse atribuudiks: ülikuid märgistati imperaatori õukonnas kas nefriidi-, türkiisi- või koralliteraga, kõige kõrgem võimukandja kandis pärli oma peakattel.
Pärli mainitakse nii Vanas Testamendis, Talmudis kui ka Koraanis.
India, Pärsia ja Araabiamaade valitsejad võitlesid elu ja surma nimel õiguse pärast kontrollida pärli asukohti, millest üks suuremaid asus Mannari lahes. Asudes Pärsia ja Araabia valitsejate kontrolli all kuueteistkümnenda sajandini, oli see maa-ala rahvusliku heaolu ja vägevuse sümboliks. Edasi valitsesid regiooni ligi sajandi portugaallased, aga ainult pärslaste tormilise tagasitulekuni, kes hõivasid uuesti parimate pärlipüüdjate koha maailmas.
Tigrise ja Eufrati jõe vahelisel alal leiti ühes kolmanda aastatuhande keskpaiga matmispaigas seitse pärleist tehtud lille pika varre otsas. Detailide sümboolika oli mõeldud inimese kaitsmiseks igasuguste õnnetuste vastu.
Iraani valitsejate Pehlevide kodus loeti kokku 3380 briljanti, 369 pärli ja viis smaragdi, igaüks neist kuuskümmend kuni sada karaati.
Pärlite poolest on väga kuulsaks saanud Kesk-Ameerika. Praeguse Mehhiko kohal leidsid hispaania vallutajad omal ajal tuhandeid pärlitega kaunistatud hiigelpuuslikke. Pärliteradega kaunistati seal isegi templite seinu ja lagesid, skulptuure ja muid kultuuriteoseid. Vallutajad leidsid pühakodades tihtipeale salakambreid, mis olid laeni täis hõbejat vääriskivi.
Kusagil pole olnud ega ole sellist püsivat vääriskivide kandmise moodi kui Indias. Kuulake, mida kirjutas inglise rännumees Т. Rowe ehetest, mida kandis India keiser Jahangir 1616.aastal ülesõidul ühest linnast teise: «Tema peas oli tore turban kohevate hallkuresulgedega; ühel pool rippus pähklisuurune rubiin, teisel pool sama suur briljant, keskel veelgi suurem südamekujuline smaragd. Vöö oli kaunistatud ilusate pärlite, rubiinde ja briljantidega, kaelas oli tal ripats kolme kõige kallihinnalisema kaksikpärliga — nii suuri polnud ma oma elus iialgi näinud...». Keisrinna Vijayanagara ühes eluruumis seisis aga voodi pärlitega kaunistatud vaksalaiuste tugedega. .
Vahemeremaade rahvaist huvitusid esimesena pärlitest foiniiklased. Sellest kirjutab kaheksandal sajandil enne meie ajaarvamist Homeros oma kuulsas poeemis: «Кuidas nagu mooruspuu marjadest punutud paar pärlit» “ saab kingituseks Penelope Homerose Odüsseias. Tegelikult õnnestus pärlil Euroopa vallutada Makedoonia Aleksandri ajal, kes ühendas Ida Läänega ja avas väravad paljude kaupade, käsitöö ja kultuuri levimiseks.
Kreeka filosoofi Aristotelese nõuandel hõivas Makedoonia Aleksander enne Indiasse sissetungimist Sokotra saare, mis oli kuulus mustade pärlite poolest. Must pärl vaimustas väepealikut, ja kombineerides need säravvalge ja roosakaga, saatis ta kõik Kreekasse. Siit sai alguse üleüldine armastus selliste kollektsioonide vastu.
Kui maa-ala vallutasid roomlased, tuli ilmseks nende ilmatuma suur isu pärlite järele. Ladina keeles on pärl «margarita»: selle sõnaga nimetasid roomlased esialgselt midagi väga südamelähedast. Parimad pärliterad ristiti „unioks“, mis tähendab „midagi unikaalset“.
Pärliessents võimaldas kord Egiptuse kuningannal Kleopatral kahekesi koos Markus Antoniusega korraldada maailma kõige kallima õhtusöögi. Kelmikas ja kaval Kleopatra tellis tavalise keiserliku õhtusöögi, sõlmides Markus Antoniusega eelnevalt kihlveo, et korraldab mitmemiljonilise lõunasöögi. Pidusöömaaeg lähenes lõpule, ning Markus Antonius valmistus juba võitu pühitsema, kui Kleopatrale ulatati pokaal äädikaga, kuhu ta libistas oma ilusa suure pärliga kõrvarõnga, mekkis sõõmu ja vaatas võidukalt kihlveo kaotanud Antoniuse poole. Sellele juhtumile on itaalia kunstnik Tintoretto pühendanud oma kuulsa maali.
Selline voorus, nagu tagasihoidlikkus, ei olnud omane Vana-Rooma eluviisile, ning kirg pärlite vastu võttis seal ka ohjeldamatu ulatuse. Keigaritest valitsejad kasutasid pärleid oma keha kaunistamiseks kõige ettearvamatumas kohas, rõivaste eriskummalistes drapeeringutes, luksuslikel kostüümidel ja hiilgavatel aksessuaaridel. Pole imekspandav, et Caesar, Nero ja Caligula olid sellise uhkeldamise tulised pooldajad.
Ajaloost on teada, et Julius Caesar kinkis Marcus Brutuse emale pärli hinnaga üle miljoni ja kahesaja tuhande frangi. Keiser Aurelius kaunistas aga pärliga diadeemi, mis saades krooniks, täienes paljude ripatsitega kõrvade kohal, lükitud täis pärleid ja vääriskive. Ka neil kaugetel aegadel seoti noorpaar omavahel kokku pärlikeega, mis sümboliseeris abielutruudust.
Keiser Caligula naine kandis pärlikeed hinnaga üle kaheksa miljoni. On teada, et Caligula pani oma lemmikhobusele kaela pärlikee pärast seda, kui omistas talle konsuli auastme.
Rooma keisrid eelistasid kaunistada pärlitega mitte üksnes rõivaid, vaid ka jalanõusid, mööblit ja muid esemeid.
Roomlased olid pärlitesse nii armunud, et kroonikute sõnul vahetasid nad kulda pärlite vastu, nii et Rooma kaubabilanss oli tõsiselt ohus.
Kui Rooma oli gootide ja vandaalide poolt paljaks riisutud, haihtusid pärlid riigi aardekambreist. Kaotanud kauaks ajaks väärtuse, oskas pärl uuesti endast teada anda katoliku kunstis ja arhitektuuris. Peetud armastuse sümboliks Jumala vastu, võttis ta sisse koha kirikualtaril, kirikurüüdel ja teistel kultuse atribuutidel.
Süngel keskajal tekkis pärlite levikul pidevalt takistusi. Olukord muutus alles siis, kui ristirüütlid hakkasid XII - XIII sajandil Pühalt maalt tagasi pöörduma. Sel ajal hakkas rüütelkond hästi elama ja paljudes Euroopa maades laienema. Pärlikandmise mood elustus.
Kogu maailma vägevatele kanti lauale jooke pärlmutterkannudes või lasti veini sisse pärliteri, nagu kuningalegi Shakespeare tragöödias Hamlet: «Kuningas oma terviseks jooma nüüd hakkab. Pokaali heidab pärli, kõige hinnalisema neist, mis olnud nelja Taani kuninga kroonil» .
Renessansi ajastu soodustas taas suurema huvi tärkamist pärlite vastu ja soovi neid ehetena kanda. See tulenes sellest, et renessanss oli ju loomingulise õitsengu ja külluse ajastuks.
Christoph Kolumbus üksnes ei avastanud Ameerikat. Oma kolmandalt reisilt tõi ta Vanasse Maailma kaasa suured kotitäied pärleid, mida vahetas Venetsueela rannikul. Hiljem muutusid Panama ja Kalifornia laht samuti selle loodusliku vääriskivi saamise allikaks, ning prantslased, itaallased, austerlased ja inglased ruttasid suures koguses neid kokku ostma.
Maria Medici rüütas end tulevase kuninga, oma poja Loius XIII ristseteks kleiti, mis oli kaunistatud kolme tuhande teemandi ja kolmekümne tuhande pärliteraga.
XVI sajandil tunnistati Euroopas parimaiks prantsuse kuninganna Chaterine Medici kaasavara pärlid. Pärast abiellumist kinkis ta need Šotimaa kuningannale Maria Stuart’ile, lõpuks said need inglise kuninganna Chaterine I omandiks.
Vististi ületas kõiki aga inglise kuninganna Elizabeth I, kes tundis sellist kirge pärlite vastu, et kandis seitset pärlikeed, kusjuures mõni neist ulatus põlvini. Kuninganna Elizabeth oli kolme tuhande pärliteraga kaunistatud kleidi lugupeetavaks omanikuks
Aastal 1579 toodi Hispaania kuningale Philipp II-le Kariibi meres asuvalt Margarita saarelt (nii oli saar nimetatud margaritade, st pärlite auks, mida oli saare ümber ülikülluses) võrratu valge pärl „LA PEREGRINA“. See oli tuvimuna suurune, täiusliku pirnja kujuga ja imelise pärlmutterläikega. Kuningas maksis selle eest sada tuhat franki. Hiljem kinkis hispaania konkistadoor Nanjes pärli edasi inglise kuningannale Mary Tudorile. Pärast kuninganna surma oli pärl uuesti Hispaaniasse naasnud, aga 1813.aastal viis selle välja kuningas Joseph Bonaparte. Seejärel oli vääriskivi omanikuks mõnda aega hollandi kuningas Loius Bonaparte, veidi hiljem ostis selle endale inglise lord Hamilton ja kinkis oma kaunitarist naisele. Praegu hoitakse seda aaret Hispaanias. Pärli ümarus on nii ideaalne, et terake veeres igalt väiksemagi kaldega tasapinnalt alla, mille eest saigi nime Peregrina, mis tõlkes tähendab reisijat.
Prantsuse kuningakojale kuulub «oivalise mänglevusega pärl REGENT», mis on tuvimuna suurune ja sisaldab üle neljasaja kõige kõrgema klassi pärlitera, igaüks 320 graani. Kõik need vääriskivid kuulusid prantsuse keisrinnale Eugeniale, Napoleon III naisele.
Vanas inglise kuningate residentsis Tower’i lossis hoitakse briti kuningakrooni, milles on kolmkümmend neli poolvääriskivi, kakssada seitsekümmend seitse pärli ja vähemalt kolmsada briljanti.
Pärlid kuulusid põhiliselt Euroopa kuningakodade liikmetele. Kuid rikaste inimeste sotsiaalse staatuse muutumine mõjus ka pärlite omanike koosseisule. Varajaste ameerika kolooniate elanikel oli vähem pärleid kui eurooplastel. Õige pea aga olukord muutus. XIX sajandi keskpaigaks peeti briljante jõukuse tunnuseks ja suursugustel daamidel oli kasvõi üks kvaliteetne pärlikee. Aastaks 1890, kui suurmoeks sai eriti hiilgav välimus, hakkas pärlite populaarsus järsult tõusma. Alguses ei olnud pärlite omanikeks juveelikojad, vaid üksikud varakad inimesed, (nagu näiteks keegi William Vanderbildt), kes ostsid kokku kauneid ja kuulsaid pärlitest tehtud ehteid ning kinkisid neid oma naistele ja tütardele. XIX - XX sajandivahetusel võistlesid Euroopa rikkad naised õiguse eest ehtida suure arvu pärlitega.
Tore on, et klassikaliseks ehteks jäädes, ei lähe pärlid kunagi moest. «Pärlil on alati õigus», — ütles Coco Chanel ja tegi pärlist demokraatlikuma ehte, mis sobib igale naisele ja iga riietuse juurde.
ОTema tõendas esimesena valge ja musta pärli kombinatsiooni musta sviitriga, tumeda elegantse jakiga, väikese musta kleidiga. Chanel pidas pärleid oma kollektsioonide favoriidiks ja kandis mitu pärlikeed üheaegselt. Moelooja visiitkaardiks on pikk pärlikee, mis ripub kõhuni. Nüüd ongi tema algatusel pärlid saanud täienduseks nii töökostüümile kui ka õhtukleidile.
Kõik õigused materjalile kuuluvad firmale „Pearl’Amour-YAMAMOTO”. Antud artikli kopeerimine on lubatud üksnes viitega algallika veebilehele www.pearlamour.ru.
|
