|
Nüüd, kui inimesed on õppinud pärleid ise kasvatama, on ehted saanud taskukohaseks kõigile. Pärli ilmaletuleku protsess on imepärane etendus. Erinevalt vääriskividest ja metallidest, mida saadakse maapõuest, sünnivad pärlid austrites (söödav karp), kes elavad merevees või magevees. Vääriskive on vaja lihvida ja poleerida, et need maavarast ehteks muutuksid. Pärl ei vaja nii hoolikat töötlust – tema ilu on loonud Loodus ise.
Austrites sündinud pärlid on täiuslikud, meile looduse poolt kingitud vääriskivid sileda soojalt kumava pealispinnaga, mis helklevad päikese käes vikerkaarevärvides ega sarnane millelegi muule maailmas. Pärl on võõrmoodustis, midagi parasiiditaolist, kes elutseb molluski pehmetes kudedes.
Mollusk ise pole võimeline temas pesitsevast võõrikust vabanema, kuid tema organism võitleb pidevalt oma sisemise „tülitajaga“, mähkides end kristalse aine kihti parasiidi tegevuse neutraliseerimiseks. Seda ainet nimetatakse pärlmutriks. Mida kauem pärl austri kehasse jääb, seda paksem pärlmutrikiht tema ümber koguneb. Nii tekib ilus särav vääriskivi – pärl. Pärlmutterkiht koosneb mikroskoopilistest kaalimkarbonaadi kristallidest, mis on rivistunud üksteise kõrvale nii, et valgusekiir, mis langeb ühele kristallile, peegeldub silmapilkselt kõigis teistes, moodustades vikerkaare. Kasvatatud pärlil on samad omadused, mis looduslikul. Auster annab kunstlikult temasse paigutatud moodustisele sellise vormi, nagu oleks see sündinud ilma inimese vahelesegamiseta ja kelle roll pärli kasvatamise algstaadiumil piirdub siinkirjeldatud väikse filigraanse, kuid põhilise protseduuriga.
Edasi sünnitab auster ise loodusseadustele alludes ime, mida nimetatakse pärliks. Pärli kunstlik kasvatamine annab teatud võimalused selektsiooniks, kuid siiski ei sõltu tulemus paljuski inimese soovist, vaid tuhandete aastatega kujunenud loodusseadustest, mille tõttu austri võitlus võõrkehaga viib pärli tekkimiseni. Jaapani teadlased, kes tegelevad pärli kasvatamisega, on välja aretanud produktiivsemaid austrite liike. Selline valik võimaldab kasvatada pärleid, millel on erakordne kuma ja rikkalik värvigamma.
Jaapani teadlaste poolt väljatöötatud pärli kasvatusprotsess algab sellega, et ettevaatlikult avatakse austrikarp ja tehakse tema pehmesse koesse väljalõige. Üheaegselt võetakse sama liigi austrilt väike pehmekoe tükike, et see pärast siduda veel moodustumata pärli tuumaga. Kunstlikult eemaldatud koe rakud hakkavad tuuma ümber moodustama kotikest, mis välja arenedes katab pärli pärlmutterkihiga. Siis siirdatakse see väljakujunemata pärlitera esimesse pärliterasse ja lastakse oma elukeskkonda – merre, mis on rikas toiteainetest, mida „poogitud“ auster normaalseks arenguks vajab. Kogu selle protsessi ajal tuleb pidevalt jälgida vee temperatuuri. Peale selle tuleb molluskeid perioodiliselt puhastada ja kontrollida.
Ka kujutavad näiteks merevetikad, aga samuti mõned vähiliste liigid reaalset ohtu austrite seisundile, seepärast tuleb need karbiküljelt eemaldada, töödelda parasiite hävitava lahusega. Austri kasvatamise protsess kestab mitu aastat, mille jooksul peab regulaarselt sooritama kõiki mainitud protseduure, alles pärast seda võib välja võtta selle, mille nimel nii palju vaeva ja aega kulutati – ilusa ja endast suurt väärtust kujutava pärli.
Looduskeskkonna etteaimamatus ja kapriisid ei anna võimalust pärli kasvatamist muuta masstootmiseks. Igal aastal valitakse välja miljonid austrid pärli aretamiseks, aga üksnes tühine osa neist on võimeline produtseerima kvaliteetset produkti. Palju austreid hukkub, mõned osutuvad viljatuks haiguste tõttu. Paduvihmad, mis alandavad merevee soolasust, mitmed planktoni liigid ja nende populatsioonide kasv viib hapnikuvaeguseni vees, lisaks taifuunid, kiskjate ja parasiitide rünnakud, toitainete puudus – kõik see takistab mereaustrite arvukuse suurenemist. Keskmiselt umbes 50 protsenti väljavalitud austreist annavad pärliteri, kusjuures vaid viiendik neist kõlbab müügiks. Ülejäänud pärlid on tavaliselt liiga kahjustunud, et neist ehteid saaks valmistada. Omakorda on kvaliteetne pärl looduse haruldane and: statistika andmeil on alla viiel protsendil kõigist kasvatatud pärlitest korrapärane kuju ja omapärane ere pärlmutriline läige. Selline pärl on tõeline aare, igale vääriskivikollektsioonile suureks leiuks. Pärlisaak tuleb sorteerida.
Looduses ei ole kaht täiesti identset pärlitera, seepärast on pärlite sorteerimine erakordselt keeruline ja aeganõudev tegevus. Pärlid grupeeritakse suuruse, kuju, värvuse ja pärlmutterkihi kuma järgi, seepärast tuleb igat kivikest mitu-mitu korda edasi-tagasi veeretada. Pärast sorteerimist puuritakse pärliterasse ava, kusjuures iga väikseimgi ebatäpsus võib kurjalt kätte maksta. Väga tähtis on, et ava oleks täpipealt keskel, kuna pisemgi asümmeetria võib kaelakee või mistahes ehte rikkuda.
Pärast seda valitakse välja ühesugused pärliterad ehete valmistamiseks. See on veelgi vaevarikkam tegevus kui sorteerimine: juveliiridel tuleb ju valida välja maksimaalselt identsed kivid neist, mis on eelnevalt juba suuruse, kuju, värvuse ja ereduse järgi sorteeritud, st erakordselt sarnastest pärlitest. Valida oskuslikult pärleid kas kaelakee, kõrvarõngaste või mõne muu ehte tarbeks suudab vaid tohutu, aastatepikkuse kogemusega spetsialist. Näiteks tuleb 47 absoluutselt ühesuguse pärlitera 42-sentimeetrise kaelakee jaoks väljavalimiseks käest läbi lasta üle 10000 kivi.
Veidi ajalugu…
Juba XIII sajandil avastasid hiinlased, et mageveeaustrite karpides asuvad võõrkehad kattuvad pärlmutterkihiga. Nad avasid ettevaatlikult karbi pooled ja paigutasid bambuskepikesega mingi eseme molluski mantoo ja karbi vahele. Seejärel lasksid teokarbi veekogusse tagasi, kus ta elas mitu kuud, vahel isegi kaks või kolm aastat. Selle aja jooksul kattus see pärlmutriga ja kasvas teokarbi külge. Võõrikuks võisid olla savikuulikesed, luu-, puu- või vasetükikesed. Tihtipeale asetati karbi sisemusse tibatillukesed seatinast või inglistinast Budda kujud. See kunst õitses Hiinas seitse sajandit. Umbes XVIII sajandi keskpaiku esitas oma meetodi suur rootsi loodusteadlane Linney. Tema aretatud pärliteri hoitakse Londoni Linney Ühingu kollektsioonis. Linney ei täiustanud ise oma meetodit, ta avas oma saladuse 1762.aastal. Tema meetod seisnes kuuldavasti selles, et karbi külge puuriti ava, kuhu hõbetraadi otsaga viidi lubjakuulike. Traaditükk võimaldas aeg-ajalt kuulikest liigutada, et see ei kasvaks karbi külge. Moodus ei levinud ja unustati peagi.
Möödunud sajandi lõpul võtsid jaapanlased hiinlastelt üle juba kauakestnud pärlikasvatuse kunsti ja umbes 1890.aastal lõid tööstusharu. Jaapani meetod seisnes selles, et teokarbi pärlmutterkihile kinnitati kuulike, mis oli valmistatud ka pärlmutrist, ja lasti merre. Niiviisi saadi moodustised, mis meenutasid põietaolist pärli. Pärlmutri ladestumise kiirus on väga erinev, kuid teadupärast on kiirus hoopis suurem, kui molluskit ärritatakse. Kuulikesed kattusid pärlmutriga ainult ühelt poolt ja karbist väljavõtmisel tuli need kinnitada pärlmutritükikese külge, et anda pärliterale tavaline sümmeetriline kuju. Seepärast on „jaapani pärleid“ (nagu neid kutsutakse) kerge ära tunda, kui nende tagapoolt vaadata.
Arvukad katsed, mida tegi alates 1914.aastast peaasjalikult Mikimoto, võimaldasid meetodit tunduvalt täiustada. Produkt on praegu tuntud kui "kasvatatud e kultiveeritud pärl" (cultured pearls).
Inimeste kasvatatud pärlid ilmusid esmakordselt Londoni turule 1921.aasta alguses. Siis arvati, et need pärinevad uuest pärlileiukohast. Niipea kui pärliterades pärlmutrist tuum avastati ja nende tegelik päritolu teatavaks sai, haaras pärlikaupmehi paanika. Peagi levis arvamus, et kasvatatud pärliterad helenduvad ultraviolettkiirtega valgustatult rohekalt, mis võimaldab neid kergesti eristada looduslikest pärlitest, mis helenduvad taevasiniselt. Hilisemad uurimused aga näitasid, et erinevus fluresteerimisel on tingitud vee liigist, milles vastavad pärlimolluskid elutsesid ega sõltu pärlmutri eraldumise omadustest – nii et see katse ei osutunud pädevaks kasvatatud pärlite väljaselgitamiseks. Õnneks oli veidi varem välja pakutud ka teine meetod ja praegu võib kogenud uurija eksimatult kindlaks teha, kas antud pärlitera on või ei ole saadud inimese kaasabil. Kõige selle tagajärjel langesid kasvatatud pärli hinnad kiiresti poole peale loodusliku pärli hinnast. Lõpuks vähenesid viiendikule ja alla selle. Küsimus, kui kaua võib sihuke ebavõrdsus loodusliku ja kasvatatud pärli vahel kesta, jääb tänaseni vaieldavaks. Nagu kõigi luksuskaupade puhul, määrab ka pärli hinna see, kui palju ostja on valmis maksma. Mõjukad tegelased rõhuvad seni sellele, et looduslik pärl oleks kasvatatud pärlist kallim. Taoline seisukoht näib absurdsena, sest mõlema liigi pärlmutterkiht on ju ühesugune, vähemalt niivõrd, kuivõrd inimese silm on seda võimeline eristama.
Teise Maailmasõja ajal pärli kasvatamine Jaapanis peaaegu seiskus tööjõu puuduse ning raskuste tõttu, mis olid seotud materjalide ja seadmete hankimisega. Söögipuudus viis selleni, et austreid hakati toiduks kasutama. Pärast sõda kulges selle tööstusharu elluäratamine aeglaselt. Siiski lähenes 1952.aastaks iga-aastane Jaapanis kasvatatud pärlite eksport 1 750 000 naelsterlingile.
Hiina kasvatatud pärl
Praegu on pärli tööstuslik kasvatamine Hiina majanduse dünaamilisemalt arenevaks majandusharuks.
Hiina territoorium De-chin, kus leidub rikkalikult magevett, on rahvusliku pärlikasvatuse peamiseks baasiks. Kohalikest järvedest möödudes võib juba kaugelt silmata sadu valgeid punktikesi veepinna pinnal. Need on hoolikalt bambusvaiade külge kinnitatud pärlikarpidega täidetud võrgud.
Pärlikasvatuses „korjatakse saaki“ septembris, seega peavad töötajad enne seda lõplikult veenduma, kas pärlikarpidega on kõik korras. Iga pisik, mis satub pärlikasvatuse veekogusse, võib kaasa tuua epideemia, mis on võimeline hävitama kogu kolmeaastase töö vilja.
Praegu on Hiina maailma suurimaks mageveepärli kasvatajaks. Igal aastal toodab see riik ligi tuhat tonni pärleid ja kohalikus pärlitööstuses töötab umbes 300 000 inimest.
Pärleid hakati Hiinas kasvatama juba kolmeteistkümnendal sajandil. Aga nii imelik kui see ka pole, töötati enam-vähem efektiivne tööstusliku pärliaretuse tehnoloogia siin välja alles 20.sajandi kuuekümnendail. Tol ajal oli hiina mageveepärli kvaliteet kehv. Oma ebakorrapärase kuju ja eri suuruse tõttu ei saanud kohalikud pärliterad (turul „riisiterana“ tuntud) konkureerida ümara homogeense ja kvaliteetse jaapani pärliga.
Tollest ajast alates on Hiina pärlikasvatajad teinud ära tohutu töö, õppides aretama suurt ümarat pärli igas suuruses ja laias värvivalikus. Olulisi edusamme õnnestus kohalikel tootjatel saavutada ka pärli edasisel töötlemisel. Alles hiljuti saadeti Hiina pärlikasvanduste toodang Hongkongi tehastesse ja Jaapanisse. Täna on hiina pärli töötlemise võtnud täielikult enda peale kohalikud firmad, kel on odava ja hea tööjõu peaaegu piiramatud reservid.
Tehases sorteeritakse pärlid värvuse, kuju ja suuruse järgi. Nii imelik kui see ka poleks, leiab juveliiritööstuses kasutust kõigest 10% Hiinas toodetud pärleist. Ülejäänud pärliterad hõõrutakse pulbriks, mida kasutatakse kosmeetikas ja traditsioonilises hiina meditsiinis. Pärlipulbrit lisatakse nahakreemidele, mis on hiinlannade seas väga nõutud kaup, kuna nad peavad naha kahvatust üheks tõelise ilu tunnuseks.
Avaldame siirast tänu projektile www.pearlamour.ru materjalide kasutamise võimaluse eest.
|
