|
Sajandite vältel lummab pärl inimesi, olles meresügavuste hurmav and, täiuslik oma ilus ja kordumatuses. Pärli ilu on ürgne, täielikult looduse poolt loodud. Pärl ei nõua täiendavat töötlust inimese poolt, et näidata end kogu oma hiilguses.
Kõigil aegadel ja kontinentidel on pärl olnud suurimaks aardeks, võimu ja rikkuse sümboliks. Ükski teine kalliskivi ega metall pole inimeste kujutlusvõimet rohkem rabanud kui pärl — oma õrna helklevuse, sooja ja sügava kumaga.
Pärlite kandmine on alati olnud kõrgemasse seltskonda kuulumise tunnuseks. Kui briljante loetakse neidude parimateks sõpradeks, siis leedide parimad kaaslased on kahtlemata pärlid. Pärlikeede austajate hulgas on olnud Kleopatra ja Marylin Monroe, printsess Diana ja Simone Signoret, Elizabeth Taylor ja Jaqueline Kennedy, Mila Ionovič ja Cameron Dias. Klassikaliseks ehteks jäädes ei lähe pärl kunagi moest.
Pärl ehtekivina
Pärl on unikaalne looduslik materjal. Väga laialt kasutatakse juveeltoodete valmistamisel. Pärlist ehteid on ajast aega loetud luksuseks.
Pärl on üheks populaarsemaks vääriskiviks, mida kasutavad juveliirid ehete valmistamisel. Ta sisaldab orgaanilist ainet, mida saadakse eri liiki molluskite abil pärlikarpides.
Pärliteral asub üks pärlmutterkiht teise kihi peal. Mida õhem pärlmutter, seda ilusam pärl. Looduslik pärl on tekkinud inimese osavõtuta, kui mingi võõrkeha satub juhuslikult austri kehasse. Ta kuulub kõige haruldasemate vääriskivide hulka, ja seepärast on ka hind vastav. Praegusel ajal on aga enamus turul müüdavaid pärleid kasvatatud. Kultiveeritud pärliterad on kasvatatud inimese abiga. Inimene siirdab pärlmutterkuulikese (seda nimetatakse tuumaks) austri kehasse, siis aga jätkub pärlitera moodustumise protsess samal viisil, nagu loodusliku pärlitera kujunemine.
Täna kasutavad juveliirid peamiselt kasvatatud pärleid. Pärl jääb ikka naiste lemmikehteks igas ühiskonnakihis, kuid eriti kallid ja kvaliteetsed pärlid on siiski vaid vähestel. Pärli kvaliteedi määrab tema väljanägemine ja hind. Pärli lakkamatult kasvav populaarsus soodustab nõudlust tema järele, mõjutades ka hinda.
Kasvatatud pärl
Ekslik oleks lugeda kasvatatud (kultiveeritud) pärleid kunstlikeks. Pärli aretamine on äärmiselt keeruline protsess, mis võtab aega 3 kuni 8 aastat. Inimesed, kes kasvatavad pärleid, on tegelikult ilma jäetud võimalusest pärli kasvuprotsessi kuidagi mõjutada ja ei või iial ette teada, milline see pärlitera lõpuks välja näeb. Samuti ei saa keegi pead anda, et mollusk seda enneaegselt välja ei viska. Kaugeltki mitte kõik kasvatatud pärliterad ei vasta kehtestatud kvaliteedistandardile – selles riskantses ettevõtmises on küllaltki suur praagiprotsent. Lõpptulemus on Looduse enda meelevallas.
Tänaseks moodustavad 99 % protsenti maailmaturu pärleist kasvatatud pärlid. Kasvatatud pärl on ka looduslik pärl, kuna teda kasvatatakse looduslikes tingimustes austrikarpides, vahe on üksnes selles, et kõik toimub kontrolli all ja inimese abiga.
Esineb kaks põhilist pärlite kasvatamise moodust: aretamine tuuma abil (austrikarpi pannakse ärritaja-tuum; seda meetodit kasutatakse merepärli saamiseks) ja ilma tuumata aretamise moodus. Teine moodus on odavam ja rohkem levinud mageveepärli kultiveerimisel, eriti Hiina territooriumil.
Esimene moodus. Alguses valitakse välja doonorpärl. Sagedamini on see noor pärlitera ilusa pärlmutterkestaga. Retsipientpärlil (vastuvõtjal) peab olema hästi arenenud reproduktiivne nääre, mis eraldab pärlmutrit. Karp avatakse lapiktangidega, seejärel sooritatakse filigraanne operatsioon: selleks mõeldud eriliste instrumentidega tehakse molluski pehmesse koesse väljalõige ja sisestatakse siirik, koetükk – doonorpärli mantoo osa. Selle kõrvale lastakse 6 - 9-millimeetrise diameetriga kuulike, mis on välja võetud kahe poolmega mageveemolluskist. Pärast seda suunatakse pärlitera tagasi laguuni, kus ta veedab rahus veel kaks aastat. See on kõige ohtlikum aeg: tera võib hukkuda või tuuma välja visata (sellesama kuulikese), ja tõenäosus on siin väga suur. Kui kõik möödub viperusteta, võib mõne aasta pärast pärli saada.
Väliste plusside hulka kuulub siin pärli ideaalne pealispind, kasvab ju pärlmutter ühetasase kunstkuulikese peale õhukese kihina. Pärlmutri tegelik paksus on sel pärlil 0.2 kuni 1 mm. Selline 10-millimeetrine pärl kasvab ruttu – ühe aastaga (!).
Pärlite kasvatamise teise mooduse eelised on selles, et üsna väikese, liivaterasuuruse tuuma ja pikaajalise kasvamise juures ei jää kultiveeritud pärl millegi poolest alla oma looduslikule kaaslasele, vahel aga isegi ületab teda nii suuruselt kui ka värvuselt.
Praegu kasvatatakse rohkem mageveepärleid ( mille suurus ei ületa 8-9 mm) tuumata tehnoloogia abil, kus läitena kasutatakse pärlmutriterakest, mis on võetud samast teokarbist.
Kasvatatud pärl jaguneb omakorda mageveepärliks ja mereveepärliks, sõltuvalt molluski elutsemispaigast.
Mageveepärl
Mageveepärl või nn jõepärl kasvab magedas jõe- või järvevees ja isegi endistes riisiistandustes Hiinas. Väljad on veega üle ujutatud ja seal on väga soodne mikrokliima molluskitele, kus nad kiiresti paljunevad ja suurepäraseid pärleid produtseerivad. „Pärlifarmerid“ kontrollivad pidevalt vee temperatuuri ja selle koostist. Küpsemisprotsessi ajal tuleb molluskit aeg-ajalt ümber keerata, et pärl ei tuleks „üheülbaline“. Aga kuidas ka püüaks, ümaraid pärleid saada on ikka väga vaevaline isegi „kasvuhoonetingimustes“.
Magevee pärl on väga populaarne tänu oma erisugusele kujule, värvusele ja suurusele. Kohata võib suurust 2 - 8 mm, keskmine suurus on aga 4 - 6 mm. Haruharva on kultiveeritud mageveepärlite suurus üle 10 mm.
"Hyriopsis schlegeli" on levinuim mageveekarp, mis pärineb Unionide’i pesakonnast. Välisküljed on tavaliselt pruunid, siseküljed siledad ja valged.
Vastupidi soolase vee pärlitele ei ole mageveepärlitel tuuma. Erandiks on pärlid, mille diameeter ületab 10 mm. Kui on möödunud poolteist aastat, saavutab pärlitera suuruse 3 mm. Kolme aasta pärast võib see olla juba 7 mm. Üle 7 mm diameetriga pärleid saab siis, kui oodata veel neli aastat. Kohata võib valget, kreemjat, šampanjavärvi, oranž-roosakat, lillat, helelillat ja pruuni värvust.
Kuju võib olla ovaalne, munajas, veetilga või kartuli moodi. Üliharva kohtab täiesti ümmargust suurt pärli.
Merepärl
Merepärl on rohkem hinnas kui mageveepärl. Tavaliselt on sel pärlil üsna korrapärane kuju ja hea läige. Merepärli kasvu kiirus on suurem kui mageveepärlil. Merekarbi pärlitera eluiga ei ületa 8 - 10 aastat. Merekarpides kohtab pärliteri hoopis sagedamini. Kõige rohkem töötlemiseks kõlbulikke pärliteri annavad Pinctadi meremolluskid. Nende merekarpide läbimõõt on 7 - 20 sм, mass kuni 10 kg. Traditsioonilisteks pärlitööstusaladeks on Lõunamered.
Ühest pärlikarbist võetakse tavaliselt välja mitte üle ühe, harvemini kolme pärlitera, kuigi on teada ka unikaalseid juhuseid. Rekordiks on Jaapani meres leitud Pteria liiki merekarbid, mille 25 ruutmeetril avastati 620 pärlitera.
Merepärleid kasvatatakse analoogsetes pärlikasvandustes, kuid avamerel.
Soolane merevesi annab pärlile erilise varjundi ja veidi ühtlasema värvuse kui mage vesi, ning seepärast on ta rohkem hinnas. Siin on aga oma „väike konks.
Avamerel on väga raske molluskeid tormi ja vee temperatuuri kõikumise eest hoida. Temperatuuri muutumise juures kasvõi 2 kraadi võrra hakkab molluski organism eritama nõrka hapet, mis momentaalselt hävitab pärlitera pealiskihi, muutes ta tuhmiks ja täiesti läiketuks. Niiviisi kaotavad pärlikasvatajad tihtipeale ühe päevaga kogu oma aastatepikkuse töö vilja. Seepärast rakendatakse meie päevil pärli tootmiseks vajaliku aja lühendamiseks enamikes pärlikasvandustes sööta – läitetuuma.
Kultiveeritud merepärli kõige populaarsemateks liikideks on Akoya ja Lõunamerepärl.
Kultiveeritud pärleid Akoya arendatakse Jaapani lõunapoolse ranniku meredes. Parim Akoya saak kogutakse sügise lõpul - talve algul. Sel ajal omandab pärlitera parima helgi.
Pärli Akoya diameeter võib olla kuni 9 millimeetrit ja ta on väga kallis. Pärli hind viskab kiiresti üles iga uue millimeetriga, mis on üle 8 mm. Akoya pärli arendatakse põhiliselt Jaapanis, kuid praegu on selle ekspordiga tegelema hakanud Hiina.
Kasvatatud pärleist ehete valmistamise protsessile eelneb pikk arendusperiood, mis on peaaegu ühesugune kõigil pärliliikidel.
Lõunamere pärl on haruldane, kallis ja tal on turul oma eriline nišš. Austraalias ja Indoneesias toodetakse valgeid ja kullakarva pärleid, Tahitil ja Prantsuse Polüneesias – musti pärleid.
Kuigi arendusprotsess on sarnane Akoya pärli omaga, on Lõunamere pärlitera palju suurem: tera diameeter võib olla 6 - 20 mm.
Põhjus on selles, et Austraalia põhjarannikul kasvab unikaalne merekarp, mille suurus on kuni 30 sm. Selliseid suuri austreid on raske kasvatada, pärlisaak on võrreldes jaapani saagiga palju väiksem, seepärast on see pärl ka kallim.
Peale selle on austraalia pärli pärlmutterkihi struktuur ja tihkus palju parem kui jaapani pärlil.
Tahiti pärl või must pärl. Iga must pärl on suurepärane looduse kunstiteos. Igaüks neist on oma kujult kordumatu.
Must pärl on täiuslikkus ise! Ta ei vaja mingit töötlust ega sedagi, et talle mingi eriline kuju antaks. Igaüks neist, kas siis ümar, pirnjas või “nööp” – on erakordselt hinnas, sest ei vaja ka keemilist töötlemist – pärlid võetakse austrist välja juba üsna puhaste, kuivade ja siledatena. Kuid kaugeltki kõik kauplustes pakutavad mustad pärlid pole tegelikult mustad. Vahel juveliirid ise värvivad valged pärlid mustaks, et erilist efekti luua. Kuid see on siiski võltsing, kuigi vahel väga kvaliteetne. Kõige kõrgema prooviga looduslik must pärl pärineb Tahitilt.
Must pärl paistab silma oma võime poolest päiksevalguse käes sirada, samuti oma ebatavalise metalliku helgiga, mis pole iseloomulik teistele merepärli liikidele. Tihti lihtsalt arvatakse, et Tahiti pärl on must (siit tema teine nimetuski „must pärl“), kuigi tegelikult on see kas hele- või tumehall. Peale selle võib kohata seda sorti täiesti ebatüüpilist värvi pärleid, näiteks siniseid (paecock), baklažaani värvi (eggplant), rohelisi, oliivikarva (olive green), helesiniseid ja isegi punaseid (magenta). Hinnalisemaks peetakse sinakalt ja koobaltsiniselt helklevaid pärleid.
Iga must pärl on imeline looduse kätetöö. Kuid mitte ükski neist ei korda iialgi ei kujult ega varjundeilt oma sõbratari. Just sellepärast on mustast pärlist kaekeed kokku panna haruldaselt raske. Juveliiri sõrmede vahelt käib läbi tuhandeid pärleid, enne kui saab valmis kordumatu kaelakee. Nõuded on ju ranged – iga sellise kaelakee pärlitera peab olema ümar, kusjuures mitte alla 12 mm diameetriga ja muidugi ideaalselt sobima värvuselt naaberpärliga. Selline kee maksab vahel terve varanduse, sest selliseks ehteks tuleb pärleid koguda aastaid. Ei õnnestu kaugeltki igal juveliiril oma eluajal sellist imet luua. Liiga vähe tuleb looduselt ideaalseid musti pärliteri. Vahel ei suudeta kuidagi leida isegi kõrvarõngaste jaoks kahte ühesugust musta kuulikest.
Must pärl on alati mänginud esimest rolli. Just tema kordumatu omapära hirmutab juveliiri eemale: liiga vaevanõudev tehnilisest küljest on see tume, kuum ja salapärane pärl. Ja loomulikult on ehted mustast pärlist alati ekstravagantsed! Võimelised tegema ühe naise eredaks, kordumatuks ja meeldejäävaks. Jah, must pärl on igale naisele kui nõiajook – igavene uuenemine, eneseotsing, oma isiku tundmatute sügavuste uurimine, saladusliku asustamata saare avastamine oma hingesoppides.
Looduslik pärl
Pärli variandid: naturaalne või looduslik pärl
Päritolumaa: saadakse paljudes maades
Molluski liik: mitu molluski liiki, nii magevee- kui ka mereveepärleil
Pärli kirjeldus: investeeringu klassi pärl, hoolikalt valitud, korrapärase kujuga, kas ümar või ovaalne, annab tugeva vastuhelgi, särav. Erineva suurusega.
Tehispärlid (pärli imitatsioon)
Peale ehtsa (loodusliku) ja kasvatatud pärli on olemas ka teisi, kavalamaid liike. Näiteks kunstlikult loodud , MABE-pärl – Valmistamise tehnoloogia on järgmine: molluski siseküljele kinnitatakse plastmasskuppel. Umbes 6 - 12 kuu pärast moodustunud pärlitera uuristatakse välja. Seejärel eemaldatakse pärliterast tuum ja jääb üksnes õõnes kest. Seda toonitakse või värvitakse seestpoolt. Pärast seda täidetakse pärlmutterkest epoksiidvaiguga ja lõpuks kaetakse guaniini essentsiga. Muidugi on MABE-pärl hoopis odavam ehtsast pärlist.
Veidi ka kunstlike pärlite (tehispärlite) ajaloost. Juba XV - XVI sajandil õppisid indiaanlased valmistama pärlmutterkuulikesi, mis sarnanesid pärlile, samuti savikuulikesi, mis pärast põletamist meenutasid pärleid. Pärlmutrit saadi teokarpide külgi kraapides. Tänapäeva tehnoloogia näeb ette mitme materjali kasutamist. Selleks võib olla klaas, plastik, pärlmutter, alabaster, muud sünteetilised või looduslikud ained, nende segud. Näiteks kasutab tehispärlite tootja Maiorica mitut rangelt jälgitavat tehnoloogilist astet. Protsessi tulemusena, mis on sarnane pärli loodusliku kujunemisega, kattub alabastertuum kiht-kihi järel pärlmutteressentsiga. Seda saadakse kalasoomuste töötlemisel. Pärast järjekordse kihiga katmist tulevane pärl kuivatatakse, poleeritakse ja kantakse uuesti essentsi segu – ja seda seni, kuni meister veendub kihi paksuse, läike ja helgi headuses.
Ja lõpuks sünteetiline pärl, mis tegelikult polegi pärl. Seda „pärli“ valmistab igamees, kes vähegi viitsib, kusjuures mistahes kuju ja suurusega. Pole kallis.
Materjali andis lahkelt meie käsutusse firma Formika gemmoloog Maria Kulikova. Kõik õigused kuuluvad talle. Antud artikli kopeerimine on lubatud üksnes viitega algallika veebilehele www.formicagem.ru. Samuti avaldame tänu projektile www.pearlamour.ru materjalide kasutamise võimaluse eest.
|
